Saabumine saarele

On esmaspäeva hommik ning ajan omale ilmatu raske seljakoti selga ning saan ühe toreda naisterahvaga kaubale, et võtab mind praamilt kaasa ja viib Kuressaarde. On varahommik ning kogu loodus alles tõuseb. Isegi alles virgun. Õnneks sõites pikka juttu ei pea pidama kuna istun oma kompsudega tagaistmel ning eesistujad ajavad omi jutte.
Veedan veel Kuressaares mõned mõnusad tunnid ning teen korraliku hommikusöögi. Ning siis ongi aeg lennujaama teele asuda. Võtan takso ning ülikiirelt olengi kohal. Venna ja Kätlin tulid veel mind saatma ning koos möödub ootamise aeg meeleolukalt. Ning siis lennukile.
Väike kaheksakohaline raudlind viib meid taevasse ning õigeaegselt saabunud sõnum tekitab tunde, et maailm naeratab mulle. Vaatan veel paistvat maismaad ning merd enda all. Vaatan pilvi ja tunnen kui hea tunne on minna vastu nii erilisele seiklusele nagu nüüd olen endale valinud. Kaks kuud saarel. Väikses kuurikeses. Ilma elektrita. Ees ootamas sõbrad ning teadmine, et mind oodatakse.

Noniii...

...siin ma nüüd siis olengi. Istun kohviku terrassil ja kirjutan. Päike paitab soojalt. Tuult praktiliselt ei ole. Linnud laulavad ning meri lõhnab. Suvi on alanud.